Voolan läbi paljudest erinevates seltskondadest, mitmetel üritustel ja istumistel. Igas kohas leidub ikka mõni piibunurk, kus kogenematud vesipiibusuitsetajad ettevalmistusi teevad. Ma ei taha egoistina tunduda, aga näen tihti midagi sellist, mida teha ei tohiks, kui tahetakse saavutada hea maitsega töötava piip. Siia lisan 7 punkti, mida ma enim kohanud olen. Järjekord ei ole oluline.
#7: Tubakat kiputakse jube palju kuhjama. Foolium vastu tubakat, seega on ka süsi tubakaga liialt lähikontaktis, mis põhjustab väga kiire kärssamise + tubakas pressitakse kokku nii, et õhk sealt absoluutselt läbi ei käi.
#6: Vett valatakse vaasi liiga palju. Mida rohkem vett on seda vaevalisem on voolikust tõmmata + vee ja voolikuava vahemaa on liiga väike. Vesi kipub voolikusse, mis omakorda tekitab ebameeldiva topeltmulina.
#5: Kiirsüsi süüdatakse pitsi peal (mõningad söed puistavad endast välja tükke, mis võivad tubaka sisse sattudes maitset rikkuda). Ei oodata lõpuni kuni süsi on täielik süttinud, ehk siis tõmmatakse otse kopsu süttiva aine vingu.
#4: Augud fooliumisse tehakse ainult söe alla. Ei, see viib ainult tubaka kiire kärssamiseni ja enesetunne peale sellist sessiooni ei pruugi olla ka eriti meeldiv. Augud tuleks teha terve pitsi ulatuses, tihedalt.
#3: Tihendidesse suhtutakse ükskõikselt. Õhukindla ja hästi töötava vesipiibu peamiseid komponente ongi tihendid ja tihedus.
#2: Ei kasutata kondoome ehk huulikuid. Ei või iial teada, kes on haigusbakteritega kokku puutunud.
#1: Tuba peaks olema piisavalt ventileeritud. Hoida ust, akent lahti, et tuba paksult suitsuga ei täituks. Jätame hapnikule ka ruumi.